Klass: Vähid (Crustacea)
Alamklass: Kõrgemad vähid (Malacostraca)
Selts: Kakandilised (Isopoda)


Kakand
SELTS: KAKANDILISED (ISOPODA). Üldiseloomustus


Kakandilised on maailmas väga laialdase levikuga vähid ning asustavad peaaegu kõiki kliimavöötmeid ja elukeskkondi. Enamus liike elab meredes ja kõige sagedamini põhja lähedal, kuid palju on kakandeid ka magevees, nii pinnavetes kui maa-alustes veekogudes. Kakandiliste seltsi kuuluvad ka ainsad tõelised maismaal elavad vähid. Maailmas tuntakse üle 4000 kakandi liigi. Eestist on teada 23 liiki, maismaal elavatest kakanditest on meil levinumad harilik mullakakand (Oniscus asellus) ja keldrikakand (Porcellio scaber), viimast on rahvas ekslikult ka niiskusemardikaks nimetanud.

Kakandid on paari sentimeetri pikkused kõhu-selja suunas väga lapiku kehaga loomad. Enamasti on nad hallikaspruuni värvusega, kuid näiteks meretaimedel elavad liigid on rohelised (nende värvus sõltub taime värvusest) ja maa-aluste ning sügavate vete asukad on valged, pigmenteerumata.

Kakandi keha koosneb lülidest nagu kõikidel vähkidel, igal rindmikulülil on paar jalgu. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist talitlevad hingamiselundite - lõpustena. Lõpuseplaadikesed on pidevas liikumises ja nende kaudu tungib vees lahustunud hapnik looma verre. Lõpuste lähedal tagakehas asub ka kakandite süda. Isastel kakanditel on eesmised tagakehajalad muutunud sugutuselunditeks.

Pea külgedel asuvad kakandilistel liitsilmad, mis koosnevad tillukestest osasilmadest nagu mosaiikpildid. Osasilmade arv on liigiti erinev. Kõige suuremal kakandilisel, 27 cm pikkusel harilikul hiidkakandil (Bathynomus giganteus) on kummaski silmas 3000 osasilma, Eestis elavatel mullakakanditel tavaliselt 20-30, vesikakanditel vaid 4.

Kakandiliste põhiliseks liikumisviisiks on roomamine veekogu põhjal, taimedel või maapinnal rindmikujalgade abil. Sellistel liikidel on jalad enamvähem sarnase ehitusega ja ühepikkused. Paljud merevormid oskavad lisaks roomamisele ka ujuda, selleks on spetsiaalselt kohastunud nende tagumised rindmikujalad või tagakehajalad. Mõned merepõhjal elavad liigid suudavad kaevuda põhjasetetesse, eriti kiiresti saab sellega hakkama Läänemeres elutsev suurte mõõtmetega (6-9 cm) merikilk (Mesidothea entomon).


Kirjandus:
Abrikossov, G., Levinson, L. 1960. Selgrootute zooloogia. Tallinn
Elberg, K. 1995. Eesti loodus. (Ed. A. Raukas) Maismaaselgrootud. Tallinn
Ernits, P. 1984. Ainus tõeline kuivamaavähk. Horisont, nr. 5.
Järvekülg, A. 1995. Eesti loodus. (Ed. A.Raukas) Veeselgrootud. Tallinn
Järvekülg, A., Veldre, J. 1963. Elu Läänemeres. Tallinn
Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn
Remm, H. 1987. Lülijalgsed. Tartu
Ruppert/Barnes. 1994. Invertabrate Zoology. Saunders College Publishing
Voore, V. 1956. Magevete loomastik. Tartu
Voore, V. 1961. Zooloogilisi ekskursioone. Tallinn