Klass: Vähid (Crustacea)
Alamklass: Kõrgemad vähid (Malacostraca)
Selts: Kümnejalalised (Decaopda)


Kitsasõraline jõevähk
(Potamobius leptodactylus)










Homaar Galathea australiensis Austraaliast.
Foto: G. Poore
SELTS: KÜMNEJALALISED (DECAPODA). Üldiseloomustus


Kümnejalaliste hulka kuuluvad kõige suuremad ja tuntumad vähilaadsed: krabid, krevetid, homaarid, langustid jt. Eestlasele on ilmselt kodusemaks kümnejalaliseks meie siseveekogudes elutsev tavaline jõevähk (Astacus astacus).

Kümnejalalised on maailmas laialdaselt levinud. Nad asustavad kõiki meresid alates veepiirist kuni umbes 5 km sügavuseni, vähem leidub neid magevees. Troopikas elavad mõned kümnejalalised - krabilised ja kõduhännalised - ka maismaal, kuigi sigimise ajaks pöörduvad nemadki tagasi vette. Kümnejalaliste liike tuntakse maailmas palju, ligikaudu 10 000. Eestis elutseb peale jõevähi 3 mereliiki - läänemere krevett (Palaemon adspersus), põhjamere garneel (Crangon crangon) ja hiina villkäpp-krabi (Eriocheir sinensis).

Kümnejalalised on oma eluviisilt ja väliskujult väga mitmekesised. Krevetilised on pika lihaselise tagakehaga head ujujad, krabilised on veekogu põhja elanikud ning nende tagakeha on lühike ja rindmiku alla kõverdunud. Pärisvähilised, sealhulgas meie jõevähk, ning homaarid liiguvad samuti mööda veekogu põhja. Erakvähid peituvad oma pehme tagakehaga tühjadesse teokarpidesse.

Kümnejalaliste seltsi kuuluvad vähkide suurimad esindajad: homaari ehk merivähi (Homarus) keha pikkus võib ulatuda 80 cm-ni ja Jaapani rannikuvetes elutseva hiidkrabi (Macrocheira) jalgade siruulatus võib olla kuni 3 meetrit.

Suurte mõõtmete ja maitsva liha tõttu püüavad inimesed mitmeid kümnejalalisi hiigelkogustes toiduks. Süüakse krevette, krabisid, homaare, languste, Kamtšatka ebakrabi jt. Arvatakse, et vähkide söömise komme pärineb munkadelt, kellele need olnud paastutoiduks.

Kümnejalalised kestuvad oma elu jooksul perioodiliselt - ajavad aegajalt maha keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Koorik on jäik ja venimatu ega võimalda kehamõõtmete suurenemist, seepärast saavad vähid kasvada ainult sel lühikesel ajal, kui vana koorik on seljast heidetud ja uus veel kõvastumata. Enne vana kooriku mahaajamist koguneb osa selle koostisest enamikul kümnejalalistel maksa, jõevähil makku. Neid aineid kasutatakse taas uue kooriku ülesehitamisel.

Kestumise ajaks on vana kooriku all juba tekkinud uus pehme koorik. Vana koorik rebeneb tavaliselt rindmiku ja tagakeha piirilt ning tekkinud pilust tirib vähk oma kehaosad ükshaaval välja. Kestumine vältab tavaliselt 10 - 30 minutit, uue kooriku kõvastumine võtab aga palju rohkem aega. Selleks kulub vähemalt mõni päev, hiina villkäppkrabil näiteks rohkem kui kuu.

Enne uue kooriku kõvastumist on kümnejalalised täiesti kaitsetud. Sel ajal ei suuda nad ka toituda ja paljud neist poevad kivide alla või muudesse varjupaikadesse, kus on veidi ohutum. Noored munadest kooruvad kümnejalalised kestuvad väga tihti, hiljem kestumiste vaheajad pikenevad. Täiskasvanud jõevähid kestuvad üks kord aastas, mõned kümnejalaliste liigid vaid kord üle aasta.

Paljud kümnejalalised võivad enda elu päästmise eesmärgil mõne oma kehaosa ära heita ja vaenlase haardesse jätta, hiljem kasvab kaotatu asemele aegapidi uus osa. Vähk võib kaotada peaaegu kõiki kehaosi peale siseelundite - jalgu, tundlaid, silmi ja tõenäoliselt ka tervet tagakeha. Uue osa kasvamine oleneb kestumise sagedusest, näiteks sõrgade täielikuks asendumiseks kulub vähemalt mõni aasta.


Kirjandus:
Dorit, R. L., Walker, Jr. W. F., Barnes, R. D. 1991. Zoology. Saunders College Publishing
Elusloodus. 1983. Tallinn
Järvekülg, A. 1958. Jõevähk Eestis. Tartu
Järvekülg, A. 1995. Eesti loodus (toim. A. Raukas). Veeselgrootud. Tallinn
Järvekülg, A., Veldre, J. 1963. Elu Läänemeres. Tallinn
Keskkond 1996.1997. Tallinn
Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn
Remm, H. 1987. Lülijalgsed. Tartu
Riigi Teataja Lisa nr. 10. 1992
Villee, C. A., Walker, Jr. W. F; Barnes, R. D. 1978. General Zoology. Saunders Company, USA
Voore, V. 1961. Zooloogilisi ekskursioone. Tallinn